blogs

Tartu suusamaraton on rahvasportlaste jaoks tõeline hooaja tippsündmus. Seda oodates loetakse ilmselt paljudes kodudes päevi ja tunde, mis selle suusalaulupeo alguseni on jäänud. Nagu põngerjad, kes jõuluvana igatsedes iga päev uue šokolaadikalendri luugi avavad.

Kohati tundub, et Tartu suusamaratonil kaasalöömine on iga spordimehe auasi. Tekitab elevust ning võistlusmomenti: eks ikka tahetakse olla naabrimehest või lihtsalt oma töökaaslasestest paremad.

Väike vihje nendele, kes soovivad veel enne maratoni stardipauku oma oskusi lihvida. Sparta korraldab huvilistele 12.-14. veebruaril Otepääl suusalaagri, kus nõu annavad oma ala tõelised profid. Kohal on nii 2000. aasta Vasaloppeti võitja Raul Olle, kui ka Sparta suusatiimi kogenud pealik Jaanus Teppan.

Mõlemad mehed lihvivad soovijate klassikatehnikat ning jagavad nippe pikal maratonil võimalikult edukaks esinemiseks. Näiteks pühapäeval on võimalus koos Ollega rahulikus tempos läbi sõita avatud rajal maraton või poolmaraton ning samaaegselt ka oma taktikat lihvida. Raul ise kinnitas, et raja läbisuusatamine nädal enne maratoni sobib treenijatele nagu rusikas silmaauku. Nii Olle, kui Teppan lubavad koha peal täpsustada ka seda, kus tasuks juua, millal batooni näksida ning missugune üldse rajaprofiil välja näeb. Neid, kes pelgavad, et nädal varem läbisuusatatud maraton pigistab organismi õigeks võistluseks sidrunina tühjaks, rahustab Raul isiklikust kogemustepagasist pärit väitega, et seda kartma ei pea. Pigem avardab see kogemus silmaringi ning aitab rahulikus tempos nö. läbi mängida 63 kilomeetrise suusateekonna.

Osavõtt Sparta suusakoolitusest maksab 300 krooni. Kes soovivad Otepääl ka öömaja saada, siis neile selline info, et Sparta on broneerinud nädalavahetuseks Veerpalu villa. Keda asi huvitab, võiks pilgu peale heita ka koolituse täpsemale infole, mille leiab Sparta kodulehelt:

Learn seo is very pleasant, and one way to learn seo is to follow a lifestyle contest held by Astaga! Com Lifestyle 2.0. The contest was full of pride and competition from a healthy or unhealthy, it's all there. Keywords that are astaga.com CONTEST lifestyle on the net and search engines used are google.co.id.

The essence of this contest is how we become no.1 in google.co.id. However, the way this contest was very hard because as a blogger beginners, I really do not know the different kinds of knowledge and techniques that telling, aka I still have part of it.

In Astaga.com seo contest lifestyle on the net this, my main assets is the passion and desire to know, besides a pretty good connection when in office and a slow connection at home. But the end result of everything I submit to the all-decisive Alloh. Finally, please support me in the contest Astaga.com lifestyle on the net that held by Astaga! Com this 2.0 Lifestyle.

või inglid ingleid ei valva?

Your always alone, even when they're with you.

C’est une maison de bois contemporaine appelé la Martinique. Notre usine est spécialisée dans la construction de maisons de bois massif dans le monde, nous construisons des maisons de bois aussi dans les île  Martinique. 

Nordicasa Design & Construction 

Meil oli mõnus korter, ehkki üks mu kauaaegne Soome tuttav hoiatas, et ma avalikult ei räägiks, kus linnaosas see asub. No elas küll päris palju immigrante sealkandis, aga nad ei seganud meid mingil moel. Raudteejaam oli kiviga visata. Selline loodus, et mine või lolliks- suuri kive jätkus, riisikad ja pilvikud kasvasid otse trepi kõrval, Kati jõudis neid soolata ja marineerida, mina aga leidsin kaheteistkorruseliste majade vahelt mitmehektarilise metsalapi, mis varjas endisaegseid taluvaremeid ja selle õues mitut õunapuud, pohlad kasvasid sealsamas kiviaia taga. Kilomeeter eemal terviseraja ääres leidus mitu kreeki, mille saak mitte kedagi ei huvitanud, kuigi rahvast liikus tihedasti. Autod liiguvad ja parklad asuvad tükk maad allpool, elumajad on püstitaud kaljude otsa. Siiri elas näiteks sellises majas, mille iga välisuks asus eri tasapinnal.

Noorpaar majutus meie korterisse kööginurga kõrvale kapi taha kaheinimesediivanile. Meie Katiga pikutasime "tänavaäärsetel" madratsitel. Meie tuba oli muust korterist uksega eraldatud, aga Marki pessa võis iga väljast tulija otsejoones sisse marssida, kui tal selline imelik mõte oleks tulnud. See nägi välja rohkem selline... ütleme kodulooma ase, sest tüüp magas kõige riietega, tekikotti oli viimati vahetatud paari kuu eest ja igal pool ümberringi vedeles toidukarpe, poolikuid kohvitopse ja mingeid pabereid. Toas laiutas veel üüratu nahkdiivan ja seisis paar kirjutuslauda, mingil ajal vedasid poisid sinna ka ühe kaminasuuruse teleka. Kogu träni pärines teadagi ikka neist prügimajadest, mis siis ikka, heaoluühiskonnas ei ole kombeks asju lõpuni läbi pidada. Tõenäoliselt polnud Marki arvutigi mujalt pärit, sest protsessori sisikonnast puhus tuul läbi. Monitor tuletas mulle meelde kaugeid "Juku" aegasid ja kogu krempel undas kuuldavalt ööpäev läbi. Iga paari minuti tagant kostis masinavärgi seest pahaendeline"Krõk- krõk-krõkk". Välisukse kõrval vedelesid segiläbi töövahendid, pesuainekanistrid,uued firmasärgid, mille me tööle minnes riiete peale tõmbasime, et kellelgi ei tekiks kahtlust meie ausates kavatsustes. Pärast Kati tulekut süstematiseerusid kõik vabalt vedelevad asjad ja asetusid kappidesse, pärast Tauno sissekolimist tekkisid majapidamisse keedukann ja suuremad supipotid (mul üks tilluke enda tarbeks oli). Mark laskis meil rahus oma pinnal tegutseda, pealegi meeldisid talle Kati tehtud pirukad, minu moosidest ta suuremat ei hoolinud, kuigi ma väitsin, et kreegikivid sisaldavad tervislikku kaaliumtsüaniidi, mille manustamine võiks talle kasuks tulla. Üheks pärastlõunaks palkas ta Kati "oma poolt" kasima, sest tema imeilus pluss- suuruses teinepool suvatses Soome šoppama tulla.

"Sinna ta rahad lähevad," usaldati mulle staažikamate kolleeegide poolt."Teinekord laenab bensuraha ka meie meeste käest".

Järgmiseks nädalavahetuseks sõitis boss ise koju ja Kati mahutas ennast noorpaari autosse, et üks tõsine kirppari- tuur teha, milleks tal enne õiget võimalust polnud, sest me ei raatsinud rongipileti peale kulutada ja talvevarude sissetegemine oli ka aega võtnud. Öösel oli ülemisel korrusel kõva pidu pandud. Üldiselt soome majad läbi ei kosta, aga seal kuuldus ajutiselt pesitsevat punt eesti ehitajaid, kelle tee meie omaga tavaliselt ei ristunud, kuid igatahes saime aimu, et nende elu on meie omast oluliselt pingelisem ning seetõttu vajab ka tõhusamat maandamist. Igatahes oli hommik vaikne, kirjutasin mõned mailid, pärast pistsin läpaka harjunud viisil riidekappi ja otsustasin pikema tuuri teha, kuna suur hulk loodust oli veel läbi uurimata. Peale lõunat jõudsime enamvähem kõik ühekorraga koju ja vaatasime, et meie ukseesine lillepeenar oli öösel suht segi trambitud.

Kati oli igasuguseid häid asju väga heade hindadega saanud, kaasa arvatud lastevann ja mitu potti roosiistikuid, nii asus ta rõõmuga senikogunenud kauba ja uue varanduse hulgas inventuuri tegema, aga mina otsustasin veel pisut netis surfata.

"...poja, meie rõduuks oli rivist väljas", helistasin poolteist tundi kestnud sahmerdamise ja hädaldamise peale koju väimeheraasukesele, kes tänu oma eakohatule altruismile pikemat aega oli pidanud  lauaarvutiga hakkama saama."...üldiselt on muud kola rohkem kui vaja alles, aga üks asi läks sealtkaudu täna minema..."

Siis helistasin Markile ja küsisin, kas ta oskab seletada, miks kahetoalises korteris viis üksteisega mitte suguluses olevat ja sissekirjutamata Eesti kodanikku elab, kui politsei talt seda küsima peaks, või on tal mingeid muid variante välja pakkuda. Igatahes leidub minu magamisaseme juures ka suur mullane saapajälg, mida me algul ähmiga ei märganud (see klambriga seinalamp ju ei näita kuigi kaugele).

"Mine minu poole peale tagumise kirjutuslaua juurde, tõmba ülemine sahtel lahti ja ütle, kas sa näed seal midagi." kostis tema.

Tegin nagu kästud ja nägin.

"Loe üle, palju on."

Lugesin. "Seitseteist tuhat kuussada kakskümmend viis euri on"

"No siis on kõik alles. Hommikul näeme.Tšau."

...

Kirjanduse varasalved on avatud kõigile. Kirjandus on kui ookean, milles on toitu igasugustele iseloomudele, lendavatele kaladele, haidele, tigudele ja vähkidele. Kirjanduse abil saab igaüks end arendada igas soovitud suunas ja ilma kirjanduse iseseisva tarvitamiseta ei saa keegi ei ühelgi teel arendada end kaugele ei ühelgi alal. Võimalusi meil on - raamatuid ja raamatukogusid on palju. Küll nõuab kirjanduse tarvita­mine väikerahva liikmelt mõne maailmakeele täit oskust. Meie spetsiifi­lise pahena peame märkima seejuures saksa keele enam oskamise suh­tes saksakeelse (ja -meelse) kirjanduse meile vähemsobivust.

Ajakirjandusega on lugu teine. Kasvatustegurina tuleb kõne alla vaid meie oma ajakirjandus. See pakub sisu ulatuselt vähe, tingituna rahva väiksusest ja kultuuri noorusest. Meelsuselt aga pakub ta küllaltki palju. Kahjuks on ajakirjanduses avaldatav meelsus õige suurelt osalt noorele inimesele omaksvõtmiseks kahjulik. Parteide ajal oli seal palju pahatahtlikku ja ebaõiget üksteise mahategemist, vaikival ajajärgul aga samapalju õõnsat ja ebausutavat kroonupatriotismi. Lugeja ei saa ühestki küsimusest ega sündmusest mitmekülgselt valgustatud pilti, kui kõikide lehtede kirjutised on nõristatud läbi ühe ja sama kurna. Haritlase vaja­duste seisukohalt võiks meie ajalehtedest vahel poole sisu trükkimata jätta, sest seda ühest allikast antud sõnavara ei loeta, tollipikkustele üleleheküljelistele pealkirjadele vaatamata. Peale sisulise vähese ulatu­vuse on meie ajakirjanduse kirjutised võrdlemisi vigased. Kriitilisemad isikud ei usu kunagi ühtki ajalehe sõnumit täpselt, sest neis, mida keegi ise kontrollida võib, on vigade arv alati olnud suur. Meie ajakirjandus ei saa olla üliõpilase kasvatuslikuks teguriks, tal puudub seks vajalik sisu­line väärtus ja meelsuse selgus. Väheste eranditega on see vaid üks põl­dudest, mis ootab tulevaselt haritlaselt harimist ja palub esijoones roh­kem rammu ja paremat seemet.

Oluline kasvatustegur on kino. Raamatud, ajalehed, õpetajad ja sõbrad õpetavad, jutlustavad ja manitsevad, kino näitab. Ekraani pildilt antavat elu vastu võtta on kergem kui konstruida seda sõnadest ja mõistetest oma kujutluses. Pilt mõjutab rohkem kui sõna. Teame aga, et meie tegevuse määravad kujutlused, mitte põhimõtted. Pikemas võitluses tahe lõpuks ikkagi alistub kujutlusele. Oma sisult on kinol sarnadust kirjandusega selles, et on häid filme ja halbu, nagu on häid ja halbu raamatuid. Kuid kino keskmine tase on palju madalam kirjanduse keskmisest tasemest. On häid raamatuid, mida välja annab autor omal arvel või toetavad metseenid või kõrgete eesmärkidega asutised. Või mille
tasuvaks kirjastamiseks jätkub paarist tuhandest ostjast, mis võivad olla laiali pillatud üle kogu maailma. Ja raamatut saab iga tarvitaja üksikult endale välja tellida ükskõik kus kohalt maakeral. Filmiga on teisiti. Kui head filmi ka saaks valmistada toetusega, siis ei saa seda soovijaile üksikult näidata, tarvitaja ei suuda tasuda kulu. Seepärast saavad levida ainult sellised filmid, mis on küllalt huvitavad arvukamale osale inimkonnast, mis liiaks ei eraldu keskmisest tasemest ei oma sisu erilaadsuselt ega esitusviisi süviselt, mille jaoks igast kinoümbruskonnast filmi tasuvuseks vajalikud saalitäied rahvast kokku tuleb. Haritlase jaoks on sellest vähe. Teiseks film on rahvusvaheline kaup. Rahvusvahelisus on temale kasuks - ei saa siis iga valitsus teda oma tahte järgi „suunata”, sest propagandafilm piiri taga levib halvasti. Kahjuks on aga see, et film on ainult kaup, mille väärtuse määrab ostjate enamus. Film tahab tarvitaja maitset teenida ja rahuldada, mitte arendada ega tõsta. Teame, et mida madalad maitse, seda laiem tarvitajaskond. Mida laiem levik, seda suurem äri. Produtsendi põhimõtteks jääb viia filmi tase sellele viimsele madalusele, mis kõige laiemaid hulki tõmbab, kuid riikide kõlblustsensorist veel läbi pääseb. Nii et väga tähtis on siin tsensor.

Kirik oli tähtis kasvatuslik tegur. Praegu aga on palju haritlasi ja üliõpilasi, kellel ei ole kirikuga kõige vähematki suhet, kes tunnevad end täisväärtuslike inimestena ja kes on ka teiste poolt sellistena tuntud. See näitab, et osa, mida täitis inimese elus varem kirik, võib ja saab praegu täita ilma kirikuta, eriti haritlaskonnas. Tähendab, üliõpilase kasvatustegurina kirik praegu ei tule kõne alla. Ta jääb arvult järjest väheneva nõrkade hulga illusoorseks pelgupaigaks.

Jõuame üliõpilaste isetegevuse tagajärjel tekkinud ja käitatavate organisatsioonide juurde.

Üliõpilasühinguil on oma põhikirjade põhimõtete osas loetletud mõndagi ilusat. Aga see pole tähtis. Vist kusagil pole paberipealne vähem mõõduandev tegelikule elule kui üliõpilasühinguis. Nad kõik taotlevad üliõpilase kasvatust ja temale lõbustuste ja ainelise toetuse pakkumist.

Üliõpilasühingu oleskelul ta esimeseks vajaduseks on mõnesuguse korra ja distsipliini maksmapanek oma liikmeskonnas. Võime eritleda siin kahe erisuguse korrasüsteemi sugemeid. Esimene süsteem - tra­ditsionaalne - baseerub minevikul, kantud ajaloolisest tradit­sioonist. Omal ajal, kui traditsioonid tekkisid, oli neil oma eluline põh­jus ja otstarve, neid ei mõeldud välja. Kui elunõuded ajaga muutusid, siis traditsioonid jäid peaaegu muutmatuks. Järk-järgult kadus neil eluvajadustega seos ja nende täitjail teadminegi selle kunagisest olemas­olust. Püsib vaid mälestus ühisest traditsioonide täitmisest, mis mõjub lahendavalt ka muidu vähetuttavaile ja eri generatsioonest liikmeile. Kui hakataks aga teadlikult uurima nende traditsioonide päritolu ja esialgset tähendust, siis jõutakse vahel, nagu kahjuks meiegi üliõpilasühingute mõnede kommete puhul, äratundmisele ja teadmisele, et ideed ja mõis­ted, mida sümboliseerivad harrastatavad traditsioonid, oma algupäras on meie praegusele mentaliteedile otse vastukäivad, et nad võiksid sobida õieti vaid meie eesmärkide vastase tegevuse kaunistamiseks ja toetamiseks. Nad pole välja kasvanud meie omast elust, vaid on pealiskaudselt kopeeritud võõrsilt. Nad on võetud vastu avastamata nende lähemat sisu, nagu võeti vastu ristiusk vanade eestlaste ja Marx’i usk mõnede noorte eestlaste poolt. Nüüd ollakse raskustes nagu vigaselt raiutud nimega perekonna hauakivis. Et neid raskusi tuntakse, olukorra muut­miseks pole aga küllaldast selgust, julgust ega jõudu, siis ollakse iga-arvustuse vastu haruldaselt hell ja ülitundlik. On üldiselt teada, et mõnedest üliõpilastraditsioonidest nende harrastajatega juttu teha ei või, selles kaldutakse nägema isiklikku solvamist.

Teine korrasüsteem - ratsionaalne - baseerub olevikul või maksimaalselt oma ühingu lühikesel minevikul, ühingu loomisel liik­med tulid kokku, mitte et staatiliselt koos istuda ja „esindada”, vaid et dünaamiliselt koos liikuda, sest liikumiseks oli vajadust, indu ja võimalust. Nagu teada, nõuab paigalpüsimine kindlat vormi, kuna dünaamika, voo­lus, võib olla ja lüüa vormitagi. Vorm isegi võib takistada dünaamikat ja tarduvat vormi tuleb vahel murda. Nõrgeneb liikumise hoog - kuju­neb alalhoidev vorm iseenesest, vastav momendi nõudeile. Ei mingit ajalugu ega tundmatut traditsiooni. Ja edasi muudetakse ja tänapäevastatakse vormi kõigile uuelt üleskerkivaile tarvidusile vastavalt. Seejuures teotsetakse ühe püsiva põhimõtte järgi - mitte kunagi takerduda sur­nud vormisse, ka mitte oma päritud varasse, vaid kohanduda alati pulseeruva elu nõudeile oma kõrgemate püüdluste kohaselt. See on refor­matsiooni põhimõte - puhastada praht välja mitte ükskord, vaid alati, kui seda on jälle kogunenud.

Meie üliõpilasühingute sisekorras on elemente mõlemaist mainitud süsteemest, kuid igas eri proportsioonis. On traditsioone, mis pühenda­matule näivad imelikumad juudi palvekommetest, on lihtsust, kus kunstlikkus, komme kombe pärast, täiesti puudub. Mis on parem - öeldakse olevat maitse asi. Seda tõesti. Kui venelased oma riigile usku valisid, siis ei rahuldanud neid lääne kirikute asjalikkus. Alles Bütsantsi kulla sära ja värvide kirevus andis neile vajaliku taevaläheduse tunde. Loov vaim ei vaja traditsioone. Kus pole aga vaimu, ei ka kombeid, seal pole midagi. Seisuaegadeks on traditsioonid tarvilikud.

...

Üliõpilasühingu esimeseks eesmärgiks olgu oma liikmete kasvatamine Eesti ühiskonna täis­väärtuslikeks haritlasiks ja sellele paljukohustavale nõudele tuleb alistada kõik muud ühingu võimalikud kõrvalsihid, nagu liikmete toetamine ja neile lõbusa ajaviite võimaldamine. Konsekventsiks sellest seisukohast oleks, et kõigi nende ulja üliõpilaselu harrastuste, mis on vastuolus peaeesmärgiga, ergutamine või sallimine tuleks lõpetada ja ühingu siseelu vajaduste korral teistega, peaeesmärgile vastavatega, täiendada.  Seda teostada ei saa kõik ühingud omal jõul üksi, sest muidu oleksid nad seda juba teinud, ühing teotseb demokraatliku korra, võrdse hääleõiguse alusel. Otsuse tegemiseks on tarvis häälteenamust, ühingu elu oluliselt muutvate otsuste jaoks isegi väga suurt poolthäälte ülekaalu. Selle saavutamiseks on tarvis veenda suurt hulka keskpärase arusaami­sega liikmeid, mis nõuab suurt tööd üksikuilt organiseerijaid ja on sageli hoopis võimatu. Ainult erilised põrutavad sündmused, suur hädaoht või suur vaimustus saaksid kaasa tõmmata muidu ükskõikseid inimesi ohverdama oma isiklikke mugavusi kõrgema eesmärgi heaks. Lihtsam aga, ja mõneski olukorras ainuvõimalik, on teostada asjatundjate poolt õigekspeetud algatust mõnel teisel sobival teel, seejuures ühtlasi ära kasutades kõigi nende toetust, kes oma tõekspidamiste järgi seda algatust pool­davad.

...

Kogu tekst http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=503

Akadeemiast nr. 3/1939

Kaua aega peeti lõunauinakut laiduväärseks kombeks. Selles on nähtud laiskuse, nõrkuse ja öiste liialduste tunnust, paljudes keelteski leidub seda tüüpi väljendeid nagu “magab päise päeva ajal” ja “mis sa öösel tegid?”.

Katile hakkas elu järjest enam meeldima, kuna tema sai endale hea objekti. See oli viie trepikojaga majakompleks Vuosaare metroojaama taga, kus elas kangesti lahke rahvas. Kati rääkis kõigiga ilusat setu keelt, nahavärvi ja usutunnistust arvestamata ja sai väga hästi hakkama. Vahepeal pidi ta kilomeeter eemal kolme hästi kõrge hoone trepikojad ja saunad ka üle tõmbama ja kuigi nii mõnestki uksest hõngas hullemat õhku kui kodutute varjupaigast, särasid peagi kõik üldkasutatavad ruumid sellisest puhtusest, mida seal ammu nähtud polnud.
Paljude majade juures on kombeks oma kodumajapidamises mittevajalikuks tunnistatud asjad ilusasti prügimajja- mis on ka väga korras koht- viia ja sinna mõneks ajaks uut omanikku ootama jätta. Pikematesse kommentaaridesse laskumata võin öelda, et Katile see komme väga meeldis, eriti kui arvestada, et esiteks polnud meie korteris sisustusega kiita ja teiseks ajab Kati Eestis aegajalt second- hand äri.
“Minu majades” elas aga mõnevõrra rikkam rahvas, kelle prügimajas rippus silt, mis rangelt keelas ükskõik, mis kraami väljaspool prügikasti  ja – kotti ladustamise. Njah, vahet polnud, mina kurtsin poeski, et küll ostaks midagi, aga tarvis pole, või kui just, siis lakke oleks lampi tahtnud. Marki üürika jaoks muidugi  mingit armatuuri poleks oma raha eest ostma hakanud, üks väike valgustiniru oli, mis klambriga soojatoru külge käis, selle vedasin igaks juhuks- ja väga mõistlikult- Eestist kaasa.
Teisel Soome- nädalal mahutasime ennast –mina, Kati ja  firma raudvara Siiri- väga armas inglinäoga väike neiu, kellele alati kupatati kaela kõik teistest ülejäänud tööotsad- Marki autoromusse, mille kohta ükski asjatundja ei oleks tunnistanud, et see üldse üle viiesaja meetri on võimeline sõitma koost lagunemata. Hakkasime ümber haigla keerutama, sest siinkandis pidi elama mingi Merle, kes oli lubanud suuremale objektile appi tulla. Umbes kolmveerand tunni pärast leidsime ta üles ka, ehkki ta oli oma asukohta kirjeldanud nii keeruliselt kui vähegi võimalik ja sõitsime ühte väikesesse armsasse koolimajja, nagu need Soome koolid ikka on, kus kõik on muudetud ütlemata koduseks ja hubaseks ja mis kubisevad päeva lõpuks mõeldamatust prahist. Nende vetsude seintelt võib lugeda alandlik- viisakaid palvekirju “Palun ärge pissige potist mööda”, mida paljud põranda seisukorda arvestades tõenäoliselt ei loe.
 Kõige rohkem tegelevad Soome kooliõpilased pliiatsiteritamisega. Nad teevad seda igas klassis ja vanuseastmes ja lõpuks omandavad sellise professionaalsuse, et kui nad  juba täiskasvanud on ja keskmisest kõrgema hinnaklassiga kortermajas elavad, siis teritavad nad ikka veel, tõenäoliselt vanu häid aegu meenutades, liftis pliiatseid.
Loomulikult söövad Soome kooliõpilased palju erinevat sorti lagritsat, salmiaaki ja nätsu, ning jätavad neist kõigist ohtraid proove mitmesugustele puhastatavatele pindadele, et ka koristajal huvitav oleks. (Tõele au andes ühes Järvenpää koolis jäeti kokandusklassi lauale ka taldrikuga piparkooke või teine kord jälle kaneelisaiu, mida päeval küpsetatud oli, lisaks kirjake “Siivojalle”), me olime nii liigutatud, eriti arvestades asjaolu, et tihtipeale päeva jooksul lõunale polnud jõudnudki!
Selles esimeses Espoo kandi väikekoolis kaneelisaiu polnud, õpetajate toas leidus õunu, mida ma südametunnistusepiinadeta käigu pealt järasin, kuna õunapuud kasvasid maja taga , aga sealt ise tuua polnud lihtsalt aega. Ma olen hull õunasõltlane.
Kool oli üldiselt väike, aga mitmesopiline ja võttis kaua aega, enne kui seal orienteeruma õppisin. Meiega liitus uut tööväge-  Tauno, tore vennas(kui ta sokke mitte arvestada) koos sõbrannaga, kes oli poisist kaksteist aasta vanem. Tauno oli Eestis just kasupoja koolis koosolekul käinud. Seal oli nalja saanud, kuna tegemist oli tema oma vana kooliga, mis tal paari aasta eest igasuguste pättuste pärast pooleli jäi ja õpsil oli karp tõeliselt lahti kukkunud, kui ta  “issit” teiste soliidsete lastevanemate hulgas nägi.  Sõbrannal oli teine laps veel, 15- aastane- ja ise oli ta täpselt kaks korda nii vana, ehkki välja ei näinud tõesti grammigi vanem.
Meiega kaasa olnud Merlet ootas kodus väike laps,  kelle isa pidi olema mustanahaline. Ise oli ta Võrust pärit. Tegin juttu, et sain hiljuti Taanis tuttavaks ühe teise Võru naisega, kelle mees ka aafriklane.- “Oh jaa, ma tunnen teda.”ütles Merle.
Ma kordan- Helsingi ei ole väga väike linn. Euroopa ei ole just eriti tilluke. Maailm ei ole… ah, ju ta siis ikka on.

Ma ei tee mitte midagi maailmale kasulikku. Ainuke, kelle eest hoolitsen ja kellele päevast päeva igasuguseid elumõnusid võimaldan, on üks närune, mõttetu, aga sellegipoolest sümpaatne ning üldiselt kahjutu tüüp, nimelt vana eestlane ise. Võlgadega on niimoodi, et telefon ja kolmekordne prügivedu on maksmata, sest ma ei viitsi pangaleheküljele klikkida. Prügi suhtes on natuke jama- naabrimees väidab järjekindlalt, et tema prügi ei tee. Kui ta plekkpurgihunnik kuuri taga jälle lahti sulab, siis toon need vargsi prügikasti ära ja annan vanale andeks, sest ta tegi üldiseks kasutamiseks ühest kühvlist sellise pika varrega riistapuu, millega saab kuuri katuselt lund alla tõmmata ja tassis mitu nädalat keldrisse õhtuti keldrisse kuuma vett, et majaalused torud lõhki ei külmuks. Pealegi on naabrimees mesinik ning kogu oma koonerdamisest hoolimata annab suvel meie perele täitsa tasuta mitu suurt kärge. See on suurem jama, et detsembrikuus, kui mina jälle Iirimaal leedulastega jagelesin ja kalkuneid kilekotti ajasin, käis prügiauto kaks korda tühja konteineri juures, sest graafik nägi niimoodi ette ning need käigud tuleb täie rauaga kinni plekkida.

Suurem võlg on, et mõned sõbrad küsisid, mis rida ma Soomes ajasin ja üks arvas koguni, et tegelikult passin siiani Ameerikas- võibolla olen sinna üldse ära surnd.

Eh, nagu kuskil juba kirjas- Soomes läks nii ja teisiti, pärast seda kui Mark mulle ja Katile pahaaimamatult helistas. Meie järeltulijad olid eelneval suvel tema firmas kõvasti tööd rabanud ja ta eeldas, et kännud ei jää käbidest väga kaugele. Kui ta poleks niisugune totaalne pohhuist, siis ta vist oleks kahetsenud.

Pohhuistide maailmameistrivõistluse paneks see vend lõdvalt kinni. 

Jõudsime maja 3c alumise korruse korterisse hilja õhtul ja Mark näitas meile, kuidas kiirkorras Vileda moppi varre otsa kinnitada. Pool viis hommikul pidime mingit koolimaja kasima minema, aga pool kolm ajas ta meid üles ja käskis pikemalt magada, kuna oli oma plaane muutnud. Pläkutasime korteris poolteist päeva ja tuletasime Vaihtoaitio Vernerit meelde, aga siis anti meile mitu toredat objekti. Suvel, kui juhuse tahtel Kati sugulase pool ööbisin, olin korduvalt kõndinud mööda kolmest esinduslikust kortermajast, mis torkasid silma suhteliselt eksklusiivse väliskujunduse poolest. Isegi vist arutasime, millised need ka seespoolt võiks välja näha. Ja nüüd andis Mark mulle üldvõtme ja näitas, mis ukse taga harjad asuvad ning jättis mu kolmeks tunniks samadesse majadesse.

Helsingi ei ole tegelikult väga väike linn :S

Seespool oli koridoripõrand sinist värvi.

Meie oma majaga oli selline lugu, et esimese korruse korteril oli rõdu ka, õigemini terrass ja sellele viis uks, mis lukku ei käinud. Põhimõtteliselt võis igaüks, kellele pähe tuli, lihtsalt üle lillepeenra astuda ja tuppa tulla. Kui ma avaldasin kahtlust, kui kindel on sellise ukse taha oma nigelat, aga eluks hädavajalikku maist vara jätta, eriti väimeheraasukeselt laenatud läpakat (oma jaol puudus toitejuhe, mitte keegi kodus ei mäletanud, kus sellega viimati käidud sai)- siis ütles Mark, et sama läpakas seisis suvel kuu aega köögikapi otsas ja keegi ei tahtnud. Soome on kohutavalt aus maa, olen oma silmaga näinud Toyota maasturit järve kaldal, võtmed ees ja uksed laiali, peremees kaugel kala püüdmas. Linnamajadel on küll keerulised lukud ja mitmekordsed uksed.

Meil oli kahe peale 112 eluaastat, mis meil seal lahtise ukse taga ikka karta oli, öiseid vägistajaid või? Kati temperamenti arvestades oleks tulnud neil meid ennast peljata...